« Tagasi

Kas unistada on sama lihtne kui Läti piiri ületada?

Alates 8. märtsist on Valga Kultuuri- ja Huvikeskuses avatud Hedi Kuhi ja Danel Ülperi ühisnäitus "Valga. Mälestused ja unistused". Näituse avamine toimub 8. märtsil kell 18:00 ning väljapanek jääb avatuks 26. aprillini 2024.

"Valgat iseloomustavad erinevused ja kontrastid [...], kõrvuti võib näha nii hiilgavat suurejoonelisust kui peaaegu müstilise varjundi omandavat eimidagit. Ülev ja madal, mädanev ja steriilne seisavad lähestikku ning siirdumine ühest teise võib olla sama lihtne kui piiriületus Schengeni riikide vahel. [...] Kuidas toidab siinne keskkond mälestusi ja unistusi ning kuidas mälestused ja unistused mõjutavad keskkonda ja seda kuidas kogeme enda ümbrust?"

Näitus uurib Valga olemust läbi mälestuste ja unistuste. Selleks liiguvad kunstnikud nii ruumis kui ajas ning vaatajate ette jõuavad maalid, lood ja artefaktid, mis haaravad ka näitusekülastaja rännakuga kaasa. Näituse eesmärk on inspireerida vabalt ja julgelt unistama.

Hedi Kuhi (s 1998) õpib Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalikunsti erialal. 2023. aastal pälvis ta Hotell Pallase maalikunsti stipendiumi. Valga on Kuhi kodulinn ning seotud lähedaste inimeste ja lõputute mälestustega.

Danel Ülper (s 1998) on Kõrgema Kunstikooli Pallas vilistlane, kes on võrdselt pühendunud nii maalikunstile kui ajalooliste hoonete interjööri uurimisele. Valga on talle alles äsja koduks saanud.

 

Lisainfo:

Danel Ülper

59106304

danel.ylper@gmail.com

 

"Valga. Mälestused ja unistused"

Hedi Kuhi ja Danel Ülperi ühisnäitus Valga Kultuuri- ja Huvikeskuses

Valga on mitmes mõttes piiril, ühtpidi poolitab linna Eesti-Läti riigipiir, teistpidi jääb see koos ümbritsevate aladega Võrumaa ja Mulgimaa vahele. Piirialad on kohtumiste ja lahknemiste paigad, Valga puhul on see piiril olemine peaaegu põline, juba keskajal täitis asula, mis paiknes Tartu piiskopkonna ja ordu maade piiril, erinevate osapoolte läbirääkimiste paiga rolli.

Piirialasid, ja nõnda ka Valgat, iseloomustavad erinevused ja kontrastid. Väljendugu see siis nii rahvuselises ja kultuurilises mitmekesisuses, kiirete ja äkiliste tõusude ning langustega arenguloos või viimase tulemusel tekkinud linnaruumis, kus võib kõrvuti näha nii hiilgavat suurejoonelisust kui peaaegu müstilise varjundi omandavat eimidagit. Ülev ja madal, mädanev ja steriilne seisavad lähestikku ning siirdumine ühest teise võib olla sama lihtne kui piiriületus Schengeni riikide vahel.

Ka mälestused ja unistused on mingis mõttes piiripealsed nähtused, nad on justkui olemise ja olematuse piiril, samal ajal siin ja kusagil kaugel. Mälestused on minevikku suunatud, unistada võib nii minevikust kui tulevikust. Kui aga unistada minevikust võivad mälestused ja unistused ka kokku sulada, niiviisi et piir nende vahel kaob. Sageli öeldakse, et kel pole mälestusi ja minevikku, sel pole ka tulevikku. Kas see tähendab, et mälu puudumine kärbib ka unistuste tiibu? Ja vastupidi, kas rikkalik mälu, olgu isiklik või laiem kultuuriline mälu, annab ka unistustele hoogu juurde? Raske ütelda, ilmselt pole mälestuste ja unistuste vahekord kunagi nii selge ja ühesuunaline, et neile küsimustele kindlat vastust anda, aga nende küsimuste küsimine võiks ergutada mäletama ja unistama ning see ongi peamine.

Kui võrrelda erinevaid paiku, kohti, piirkondi, võime eristada selliseid, millel on välja kujunenud kindel identiteet ja kõigile tuntud kuvand ning teisi, millel seda pole. Nii identiteet kui kuvand toituvad tavaliselt suuresti minevikust, see tähendab et need on paljuski seotud mälu ja mälestustega. Valgal, mis asub tugeva eneseteadvusega Võrumaa ja Mulgimaa vahel, pole jõulist identiteeti ega imagot, ehkki kultuurikiht on siin paks ja mäletada on paljut. See võib olla nii puudus kui eelis. Kahtlemata on sellisena end raskem nii-öelda "turustada", kuna niiviisi pole justkui üldtuntud kaubamärki, millega inimestel tekiksid kohe seosed ning vastava "toote" maitse suhu. Teisalt võib aga liiga selge identiteedi puudumine anda vabaduse ja tohutu avaruse unistamiseks. Ka mälu on niiviisi vabastatud kohustusest jutustada kõigile tuntud lugu. Just sellisest keskkonnast võiks võrsuda midagi uut ja edasiviivat.

Käesolev näitus uurib Valga olemust läbi mälestuste ja unistuste.  Kuidas toidab siinne keskkond mälestusi ja unistusi ning kuidas mälestused ja unistused mõjutavad keskkonda ja seda kuidas kogeme enda ümbrust?  Kunstnikud on liikunud nii ruumis kui ajas ning vaatajate ette jõuavad maalid, lood ja artefaktid, mis haaravad ka näitusekülastaja rännakuga kaasa. Näituse eesmärk on pakkuda inspiratsiooni meenutamisteks ja unistamisteks.

Hedi Kuhi (s 1998) õpib Kõrgemas Kunstikoolis Pallas maalikunsti erialal. 2023. aastal pälvis ta Hotell Pallase maalikunsti stipendiumi. Hedi saab inspiratsiooni loodusest ja inimestest enda ümber. Peamiselt teeb akrüül- ja õlimaale ning söe- ja grafiidijoonistusi. Oma isikunäitusel "Jälle siin" põimis ta hetke ja mälestused mitmekihiliseks subjektiivseks reaalsuseks.

Valga on Hedile kodulinn ning seotud lähedaste inimeste ja lõputute mälestustega. Tema  jaoks vormivad linnaruumi seal tegutsevad inimesed. Linna ilu ei piirdu kuulsate vaatamisväärsuste või peene arhitektuuriga, ilu peitub tavalistes inimestes ja lihtsates hetkedes, mis aja jooksul on loonud kodu südame.

Danel Ülper (s 1998) on Kõrgema Kunstikooli Pallas vilistlane, kes on võrdselt pühendunud nii maalikunstile kui ajalooliste hoonete interjööri uurimisele ning kellel on piiritu huvi arhitektuuri ja keskkonna vastu. Oma viimasel isikunäitusel, "Otsides muusikat",  sidus ta maalidega ka heli ja jutustuse, et analüüsida oma loomismeetodit.

Danelile on Valga alles saanud koduks, ehkki pole selge kauaks ja mida see päriselt tähendab. Samas on tal Valgaga olnud pikalt oma eriline suhe, ennekõike küll just läbi arhitektuuri ja keskkonna. Teisalt on Danelit alati paelunud paigad, millel pole liiga väljakujunenud identiteet, aga mille kultuurikiht on ometi rikkalik ning kahtlemata Valga just selline on.