UUDISED JA TEATED

« Tagasi

Valgas tähistati Paju lahingu ja Valga vabastamise 99. aastapäeva

Täna, 31. jaanuaril meenutati Valgamaal nii Valga Jaani kiriku Põhja Poegade mälestustahvli, Paju monumendi kui Paju mõisapargis Põhja Poegade mälestuskivi juures 99 aasta möödumist Vabadussõja sündmustest.  

Paju lahingust tegi ajaloolise kokkuvõtte Julius Kuperjanovi Seltsi juhatuse esimees Olev Teder. Lisaks meenutati ka Valga vabastamise sündmusi.

Valga vallavanem Margus Lepik tõi oma kõnes välja ka noorte ja naabrite osatähtsuse. „99 aastat tagasi siin kõledal, külmal ja tuulisel väljal kaotasid paljud oma elu ja tervise. Nad läksid sellesse lahingusse ühtpidi kartusega hinges, aga samas teadmisega, et oma elu hinnaga võivad nad lunastada vabaduse Eesti riigile. Vabadussõjas oli ka soomlastest moodustatud Põhja Poegade rügemendil oluline roll ning just Paju lahingus jätsid oma elu paljud põhjanaabrid. Siin sündinud koostöö ja relvavendlus erinevate rahvaste vahel tõestas, et erinevad rahvused on valmis tulema appi väiksele riigile, teades, et abi võivad nad ise vajada mõnel teisel puhul. See relvavendlus Eesti, Soome ja Läti vahel on olnud enne Paju lahingut ja on jätkunud ka hiljem," lausus Valga vallavanem Margus Lepik oma kõnes. Lisades, et kui paljud mälestusmärgid on pigem muinsuskaitselased mälestised ja rohtu kasvanud, siis Vabadussõja mälestusmärgid kõnetavad kõiki, nii noori kui vanu.

Kuperjanovi jalaväepataljoni ülem kolonelleitnant Toomas Tõniste, kes on ise sõjakoledusi kogenud ütles, et Paju kangelaste väljal seista on ühtaegu ilus ja hirmus. „Ilus sellepärast, et siin toodud ohver puudutab sügavalt iga Eesti sõduri ja iga eestlase hinge. Usun siiralt. Ja hirmus sellepärast, et tol päeval tuli tappa… . Selleks, et siin ellu jääda, tuli tappa. Laske see lause endast läbi," ütles Tõniste. Selle olukorra mõistmiseks palus Tõniste ette kujutada olukorda, kus Valka jõudes tuleks tappa. „Mis tunne see on? Selleks, et siit eluga pääseda tuli seda teha. Need, kes siia maha jäid, olid kõik inimesed, omade lootustega, omade soovidega, omade igatsustega". Lisades, et tihti kasutatakse sõjakoleduste kirjeldamisel hiljem lakoonilisi lauseid, midagi sellist nagu „Kuperjanovi partisanide ja soomlaste koostöös vallutati Paju mõis rohkete personalikaotustega". „Need personalikaotused olid inimesed – kellegi pojad, kellegi vennad,  isad, abikaasad. Pärast seda lahingut ei olnud neil rohkem lootusi, igatsusi. Nad olid surnud," selgitas Tõniste.

Kolonelleitnant meenutas, et oli lugenud kunagi Eesti ohvitseri mälestusi kindral Soodlast, kes olevat igal õhtul joonud ning arvestades asjaolu, et kui kindral Soodla leitnandina Paju väljalt mõisa poole läks ja oma võitluskaaslasi surnuna nägi, siis saab ta aru, mis kindral jõi. „Kuidas ta kaaslastega pidi tapma, et minna Valga poole ja mõisa poole minnes oma sõpru, kellega ta võib-olla hommikul koos kuivatas ahju peal vilte, jagas suppi, viskas nalja, enda ümber suremas, haavata saamas, vigaseks jäämas nägi; siis ma arvan teadvat, miks kindral Soodla igal õhtul jõi," lisas Tõniste.

Paju lahing peeti 31. jaanuaril 1919 Valgamaal Paju mõisas ja selle lähistel, kui Tartu partisanide pataljon koos Soome vabatahtlikega vabastasid eelmisel päeval Punaarmeele kaotatud sõjaliselt olulist Paju mõisasüdant. 

Valga sai vabaks aga 1. veebruaril 1919.